Nagu ma olen aru saanud, on saatusel minuga hoopis tõsisemad plaanid kui mingid tühised füüsika või geneetika eksamid. Alati, kui kõik nagu hakkaks paranema, juhtub jällegi mõni sündmus, mis kõik peapeale pöörab. Uskuge mind, kui te jääte bussist maha või kaotate oma toavõtme ära või kukute mõnes eksamis läbi (mida ometi saab ju ka järele teha), ei ole te elu veel läbi. "Elu on läbi" on tegelikult väga halb väljend. Siia sobiks rohkem lause "Oh, kõik on nii perses". Ei, teil pole kõik perses, sest alati saab hullemini minna. Ja uskuge mind, mitte selles mõttes halvemini, et seekord läheb näiteks teie pesumasin katki (kui teil üldse on pesumasinat).
Miks ma seda mõttetut jura ajan, te küsite? Sest minuga juhtus nii. Pärast seda, kui eelmisel semestril neljast ainest läbi kukkusin, mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Sai. Ma kukkusin veel rohkematest ainetest läbi ning see muserdas mind ikka päris korralikult. Kui ma sooritasin paar nädalat tagasi füüsika eksamit (teist semestrit järjest), mõtlesin, et "oh, nüü kui ma läbi kukun, on mu elu läbi". Elu aga ei ole kunagi läbi, veel vähem veel mingi kuradi eksami pärast. Elu saab lihtsalt raskemaks minna. Su ette lükatakse muudkui uusi ja uusi kive ja kändusid, millest sa tahes-tahtmata üle pead ronima, sest teisiti ju ei saakski.
Eelmisel nädalal juhtus mu elus sündmus, mis mind pikaks ajaks jalgadelt maha lööb. Mõtlesin jupp aega, kas seda kõike siia kirja panna või mitte ning siis otsustasin, et mis seal vahet. Niikuinii te kõik võisite uudistest või ajalehtedest sellest kuulda (kas on just arusaadav, et see kuidagi minuga seotud on, aga siiski).
Eelmisel esmaspäeval juhtusin kogemata vaatama telekat, kui kostus uudis, kus Volvo, mille roolis istus 44. aastane Erkki, sõitis teelt välja ning rullus korduvalt üle katuse. Kuna pealtnägijad nägid autost tõusvat suitsu, õnnestus neil kannatanu autost välja vedada. Kannatanu viidi Maarjamõisa haiglasse ning on koomas. Hiljutiseimate andmete kohaselt on tal ka kaelalüli puru, mis võib talle saatuslikuks saada, sest omal jõul ei ole ta võimeline hingama.
Jällegi te küsite, miks ma seda räägin? Juhtub ju iga päev mitmeid ja mitmeid sarnaseid õnnetusi, kus kellegi lähedane kas saab raskelt vigastada või halvimal juhul hukkub. Just see õnnetus oli minu jaoks oluline, sest tegemist oli minu isaga. Isaga, kellega mul ei ole olnud terve elu just parimad suhted ning kellega ma juba 1-aastasest saadik koos ei ela, kuid siiski - minu isaga. Enamus teist ei tea, mis tunne on näha kuskilt kuradima uudistest, et teie isa on hunnikusse sõitnud ning hetk hiljem teada saanud, et olukord on VÄGA halb. Enamus teist ei tea, mis tunne on näha poolelutut keha haiglavoodis, terve nägu õmblusi täis, kus ükski lihas ei liigu. Enamus teist ei tea, mis tunne on võtta oma isa käest kinni ning seal samas kokku kukkuda. Enamus teist ei tea, KUI RASKE on 20ne aastasel lapsel (jah, justnimelt lapsel) oma isa sellises seisus näha. Ei möödu peaaegu ühtki õhtut, kui ma oma silme ette seda pilti ei manaks ning end magama ei nutaks.
Samas ma olen ka veidi õnnelik. Õnnelik selle üle, et mul on olemas inimesi, kes suudavad mu muremõtetest eemale peletada ning mu pilviseisse päevadesse VEIDIGI päikest tuua... Mul on inimesi, kes lihtsalt tulevad ja ütlevad lause: "Kui sul on vaja, võid mulle kohe helistada. Kasvõi kell 3 öösel." Mul on selle üle tõeliselt hea meel, et on inimesi, kes tõesti HOOLIVAD.
Ja siinkohal saidki sõnad otsa. Võib-olla ei tahagi rohkemast rääkida, võib-olla ei jätku lihtsalt sõnu. Nüüd sai see asi siiski endast välja räägitud. Kui mul nüüd veidigi parem hakkab, läks see postitus asja ette.
Nüüd ma siis istun. Ühes käes telefon, kust miskipärast ei lakka halbade uudiste tulv ja teises käes arengubioloogia, sest ka seda ei saa lihtsalt niisama jätta.
Ma ei tea, mis te sellest postitusest arvate ja tegelikult ega ei huvita ka. Võib-olla tegin valesti, võib-olla mitte.
