arvasin juba ennatlikult, et ei pea enam kellegagi riidlema/tülitsema, kuid taaskord söön oma sõnu. tüli tuleb lihtsalt iseenesest, ilma tahtmata. küll on põhjuseks lihtsalt halb tuju, kokkusattumused või teised inimesed. kunagi mulle selline asi meeldis, sain nagu omamoodi rahulduse, kui kellegagi tülli läksin ja siis kohe jälle ära leppisin. praegu aga, ma ei tea ise ka. tuju on lihtsalt nii olematu, et kohe paha on. samas ei saa sellistest tülidest ka mööda minna, sest ma kord juba olen selline, et niisama lihtsalt endale pähe istuda ei lase, vaid ütlen kõik välja, mis meelel või keelel.
njah. eks näis, mis sellest edasi saab. kõik peaksid lihtsalt aru saama, et ka minu tunnetest tuleks aru saada, mitte neid lihtsalt oma jalge alla talluda.