täna oli mul täitsa tegus õhtu. nimelt me mõtlesime Emmiga, et proovime nii, nagu oleks vool ära. Istusime köögis, panime palju teeküünlaid põlema ningrääkisime niisama tühjast-tähjast. Ometi tüütas see meil ajapikku ära. Mina, olles päris terav pliiats pinalis, haarasin laualt hambatiku ning kukkusin seda põletama, ja nii tikk tiku järel, kuni sain riielda, et need on meie viimased tikud. Mõtlesin siis, et lepin selle ühe tikuga, ning luna ma olen viimasel ajal keemias üsnagi tugev (!) , siis otsustasin teha natuke keemikutööd. Kuhjasin lauale soola, suhkrut, pipart, soodat ning hõbepaberi (olgu teada, et hõbepaberit meie korterist lihtne leida pole, siis võtsin selle asenduseks oma vaarika Fizz'i hõbepaberkaane). Esiteks proovisime teha lapsepõlvest tuntud suhkrukomme. Pärast kaht minutit kärsatamist eemaldasime oma katse leegi kohalt ning asusime maitsma. Kui aus olla, siis nii kui see niinimetatud suhkrukomm mu keelt puudutas, oli ta otsekohe teel suust välja, sest tema maitse oli absoluutselt tülgastav. No vot, mille kõigega me lapsepõlves ei leppinud!
Järgmiseks püstitasime hüpoteesi, et sool põleb sinise leegiga. Meie hüpotees ei vastanud aga tõele. Ometi ei olnud see eksperiment mõttetu, sest meie "soolatikk" pildus tohutul hulgal sädemeid ning tossas, mis ol mingil moel isegi natuke lahe. Kuigi mulle tundub, et süüdi oli see jood, mida meie kallile soolale oli tehases lisatud, et meie kilpnääre ei paisuks.
Kolmandaks proovisime pipart ja soodat. Kuna tulemused polnud märkimisväärsed, ei hakka ma siin neid katseid pikemalt seletama.
Kokkuvõtvalt sujus meie õhtu päris toredalt, olgugi, et nüüd pean ma oma küünlavaru täiendama minema. Ja kuna ma raiskasin terve nädalavahetuse kudumisele ja Simpsonite maratonile, siis neid elektrivabu õhtuid ei tule nii pea, vaid homsest keskendun ma keemiale. Vot tak.