SÜDASUVISEL PÄEVAL

südasuvisel päeval kui päike on kütnud kuumaks mu punase sportauto istmed
ja ma kihutan muusikat kuulates sihitult mööda kiirteed
tahaksin teada kellele kätte maksta selle tühja ja mõttetu päeva eest - elu
eest üldse
elu eest mida ei viitsi tõsiselt võtta kuid mis ometi häirib ja ärritab
kuidagi meeli
et mõnikord sooviksin peksta rautatud saapaga kellegi näkku kes pole keegi

ja milleks peatuda märgates teeääres tütarlast - kollases kleidis - kes
tõstnud on käe
mu päike on niigi ere ja valus ja niigi on palav see päev
sest selge on see et vestlus mis areneb (kui ma ta võtnuks ka peale)
ei erine sellest mis tehtud ja räägitud aastaid on varem

ja naeruväärt loota on midagi enamat midagi kusagilt mindagi väljaspoole sind
ja päev millal ma suren on oodatud aga ta ei huvita mind

Esmaspäev, 13. aprill

Ma armastan tänast ilma. On külm, raske, sombune ja üleni pilves. Selline ilm iseloomustab suurepäraselt mu tänast tuju - tuju on olematu. Ma ei oska seletada, miks see nii on, aga see lihtsalt on. Kõik on kuidagi kokku jooksnud. Oleks see võimalik, teeks restarti. Vajutaks korra Stardist Shut down ja sealt Restart. Hakkaks otsast peale selle jamaga. Teeks teisiti. Kõike ei teeks, mõni asi mulle isegi meeldib, aga enamuse teeks uuesti.
Keda huvitab, siis olen endiselt haige. Vahepeal hakkas isegi paremaks minema, aga njah, see selleks. Nüüd tuli jälle külla väike palavikupoiss ning võttis kaasa nohu ja kõva köha. Nüüd nad siin võtavad minu üle vaikselt võimust.
Aeh, täna tuleb minust sõnu kohe tangidega välja kiskuda. Ei jõua enam üleval ka olla, peaks magama minema. Küll jõuab seda anatoomiat ka õppida, eksam alles neljapäeval siiski.

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.