täna oli mul täitsa tegus õhtu. nimelt me mõtlesime Emmiga, et proovime nii, nagu oleks vool ära. Istusime köögis, panime palju teeküünlaid põlema ningrääkisime niisama tühjast-tähjast. Ometi tüütas see meil ajapikku ära. Mina, olles päris terav pliiats pinalis, haarasin laualt hambatiku ning kukkusin seda põletama, ja nii tikk tiku järel, kuni sain riielda, et need on meie viimased tikud. Mõtlesin siis, et lepin selle ühe tikuga, ning luna ma olen viimasel ajal keemias üsnagi tugev (!) , siis otsustasin teha natuke keemikutööd. Kuhjasin lauale soola, suhkrut, pipart, soodat ning hõbepaberi (olgu teada, et hõbepaberit meie korterist lihtne leida pole, siis võtsin selle asenduseks oma vaarika Fizz'i hõbepaberkaane). Esiteks proovisime teha lapsepõlvest tuntud suhkrukomme. Pärast kaht minutit kärsatamist eemaldasime oma katse leegi kohalt ning asusime maitsma. Kui aus olla, siis nii kui see niinimetatud suhkrukomm mu keelt puudutas, oli ta otsekohe teel suust välja, sest tema maitse oli absoluutselt tülgastav. No vot, mille kõigega me lapsepõlves ei leppinud!
Järgmiseks püstitasime hüpoteesi, et sool põleb sinise leegiga. Meie hüpotees ei vastanud aga tõele. Ometi ei olnud see eksperiment mõttetu, sest meie "soolatikk" pildus tohutul hulgal sädemeid ning tossas, mis ol mingil moel isegi natuke lahe. Kuigi mulle tundub, et süüdi oli see jood, mida meie kallile soolale oli tehases lisatud, et meie kilpnääre ei paisuks.
Kolmandaks proovisime pipart ja soodat. Kuna tulemused polnud märkimisväärsed, ei hakka ma siin neid katseid pikemalt seletama.
Kokkuvõtvalt sujus meie õhtu päris toredalt, olgugi, et nüüd pean ma oma küünlavaru täiendama minema. Ja kuna ma raiskasin terve nädalavahetuse kudumisele ja Simpsonite maratonile, siis neid elektrivabu õhtuid ei tule nii pea, vaid homsest keskendun ma keemiale. Vot tak.

MA ARMASTAN OMA GEENE ÜLEKÕIGE!

23. november 2008

Jah, november juba lõpeb. Imelik küll, kuidas aeg nii ruttu läheb. Alles alustasime 1. septembril, nutsime, et miks meil vaheaega pole, kuid näed, kohe-kohe jõuab kätte see kauaoodatud JÕULUVAHEAEG! Ometi pole rõõmustamiseks eriti põhjust. Pingutasin kuidas ma pingutasin, tulemused pole sugugi kiiduväärt. Olgugi, et olen keemia alustes nii kaugele jõudnud, ei saa ma sama optimistlikult rääkida teistest ainetest. Ja ka keemia alustega pole ju veel ühel pool. Näiteks juba hpme ootab mind ees üks "tore" kontrolltöö, mille jaoks õppida pole suuremat mahti saanud. Loodame siiski paremat, äkki veab tööga.
Oi, aga täna oli põnev päev. Ilm oli lihtsalt FANTASTILINE! Grete käis minu pool, koos võtsime ette retke poodi. Ärge naerge midagi, see polnud sugugi nii lihtne, nagu arvata võite. Teekond, mis mul tavaliselt võtab aega maksimaalselt 20 minutit, neelas täna tervelt terve tunni ja lisaks vee ka 40 väärtuslikku minutit! :D Aga ei, ma ei kurda, sest nalja sai kõvasti ja märjaks sai ka. lisaks sain veel omale Nivea hügieenilise. mmmmmmmm...
Ahjaa, selle oleksin äärepealt unustanud, et ma käisin nädalavahetusel maal. Üle pika aja. Täpsemalt üle 4-ja nädala. Mul oli totaalselt meelest läinud, KUI hea on omas voodis magada... (kuigi jah, minu voodi peaks kõigi eelduste kohaselt siiski Tartus asetsema). Laupäeval võtsin ette retke Prossa järve äärde. Mitte üksi, vaid koeraga. Päris põnev oli, kui arvestada seda, et pidin iga viimse kui ühe põõsa ja puu juures peatuma. :D Päeva "trenn" sai tehtud igatahes.
Aga see selleks. Ma olen isegi raisanud oma 15 minutit oma väärtusliku filmi arvelt. Teie lahkel loal, naasen nüüd võrratusse Bridget Jones'i maailma. Hoiame nüüd kõik mulle homseks pöialt ning loodetavasti leian varsti jälle aega siia uuesti midagi lisada. ;)

ma tunnen, kuidas mul kõik üle pea kasvab. miks peab elu nii raske olema? ma tean, et öeldakse "ega keegi polegi öenud, et elu peab kerge olema", aga andke andeks, asi on juba liigagi kaugele läinud.

võtaks siis nädala kokku ka.
saan uhkusega öelda, et oli tegus nädal. esiteks saime teisipäeval kokku meie kõigi suurte sõprade - mentidega. pääsesime napilt, kuid teist korda enam välja ei vea. :D
kolmapäeval sain esimest korda kogeda, mis tunne on näha piletikontrolli. pis mõnus oli. :D
neljapäeval sain ma kuulsaks :D. mingid tüüpsid tegid minuga interjuu, mis läks suht täitsa pekki. "kus saab veel kontserte kuulata, peale vanemuise?" "ma ei tea, ma just kolisin siia ":D:D
reedel üritasin minna bowlingusse, kui see ei õnnestunud eriti. jõudsin hoopis anne selverisse mannavahtu ostma ning seejärel tšillisime Mariaani juurde. piipu tegema loomulikult.
laupäeval ma MAGASIN. issssand kui heaaaa. ja õppisin ka tunnikese. ja sõin ka otse loomulikult :D
pühapäeval käisin "juuksuris". töö oli hea, kuigi üks salk jäi väheke puudulik. :D ahjaa, mulle tehti igast "hoolitsust" veel. küll maniküüri, pediküüri, peapesu ja issand kui palju asju veel. hea oli ;)
järgmine nädal tuleb sama tegus. õpin hoolsasti mikrobioloogiat ja EMOlutsiooni. põnev. :D

arvasin juba ennatlikult, et ei pea enam kellegagi riidlema/tülitsema, kuid taaskord söön oma sõnu. tüli tuleb lihtsalt iseenesest, ilma tahtmata. küll on põhjuseks lihtsalt halb tuju, kokkusattumused või teised inimesed. kunagi mulle selline asi meeldis, sain nagu omamoodi rahulduse, kui kellegagi tülli läksin ja siis kohe jälle ära leppisin. praegu aga, ma ei tea ise ka. tuju on lihtsalt nii olematu, et kohe paha on. samas ei saa sellistest tülidest ka mööda minna, sest ma kord juba olen selline, et niisama lihtsalt endale pähe istuda ei lase, vaid ütlen kõik välja, mis meelel või keelel.
njah. eks näis, mis sellest edasi saab. kõik peaksid lihtsalt aru saama, et ka minu tunnetest tuleks aru saada, mitte neid lihtsalt oma jalge alla talluda.

isssssssssssand kui kuri ma viimasel ajal olen. kõik on kohe liigagi pahasti läinud.
kõige hullem on loomulikult keemia aluste läbikukkumine. siiski, pappkastide värk :D aga jah, asi on naljast kaugel. kui esmaspäevases järeltöös tuleb taas maitsta seda halba halba põrumist, siis ma tõesti ei tea, mis saab.
aga siiski siiski. nalja on raanud ikka täie raha eest. kõigepealt tuli see mats, kui Kristjan aka Juku aka Kingloom aka Konsap omale mehe leidis. loomulikult reidist :D aga jah, nagu Kristjan tavaliselt ikka ütelb "kes niisugusele mehele ei saab öelda?" :D nüüd ta teab, et ei mölise teinekord :D
teiseks huvitavaks juhtumiks oli see, kui mina ja kõik mu musid jäid mentidele vahele. :D ei, me ei joonud avalikus kohas, ega ei sõitnud täis peaga, ega ei laaberdanud keset linna, ega püüdnud kedagi röövida. uskuge või mitte, aga me ÜLETASIME PUNASE TULEGA TEED! õnneks läks selles suhtes hästi, et trahvi ei saanud. kuigi ometi, kui ma nüüd veel korra peaks mida NIIVÕRD EBASEADUSLIKKU tegema, siis on kindel mats trahv :D
davai, mul hakkas saade. eks teinekord kirjutan veel, kui pole keemia alustes läbi kukkunud ja omale nööri pole kaela pannud.