viimasel ajal on kõik kuidagi vaikselt möödunud. pead ajavad segi keemia alused, ning seda mitte meeldivas mõttes. iga minut vaevan oma pead mõttega, mis saab siis, kui kaotan oma väärtuslikud 4AP ning tänu millele ei saa ma järgmisel semestril biokeemiat võtta (kole kahju küll eks). ma saan küll aru, et pean õppima, õppima, õppima, nagu ütles üks mees venemaalt (ja nagu Olev ütleb: "Kiirendame, kiirendame, kiirendame"), kuid ometi ei leia ma endast mitte mingi valemiga seda tahtmist / viitsimist... iga päev muudkui ütlen, et "homme, küll homme jõab". see "homme" on ainult et kohe-kohe lõppemas, nii et eks näid, kas ma siis tõesti HOMME õppima hakkan, et seda vajalikku tööd iga hinna eest sooritada.
täna aga, võtsin vaikse õhtu. kuna olen jälle üle pika aja üksi, veedan selle mõnusa mõnusa õhtu teleka, küünalde, mandariinide ja arvuti seltsis. ahjaa. näkileibu sõin ka.
jah, mõtted ongi otsas selleks korraks... eks näis, kui viitsin, kirjutan mõni kord veel. jah, ja mu saade sai ka just parasjagu läbi ;), kuigi kohe kohe hakkab uus ja veelgi parem - tuulepealne maa. aga võib-olla läheb mul kooliga ka nii, et praegu on kehvake, aga varsti on parem, PALJU parem. eks näis.

Tsiteeriksingi siinkohal üht kuulsat-kuulsat onu, Piro Kunni: "ja nii on, nagu elu käib"
ELEMENTAARNE, kas pole?