kõigest kaks kuud veel. seejärel algab suht uus elu. ootan juba väga, kuigi samas kardan, sest enne tuleb ära teha kõige raskemad eksamid üldse. kui mul vähegi joppab, siis kirjandi teemad on lihtsad, inglise keele kuulamine ja lugemine on arusaadavad ja bioloogia on põhikooli tasemel. :D seda nüüd küll vaevalt, aga nagu keegi tark juba kord on öelnud, lootus on lollide lohutus (harjutan kirjandiks juba vaikselt).

täna käisin proovikirjandit kirjutamas. no nii hulle teemasid ei ole ma tükk aega näinud. suht pekki läks, aga vähemalt sai tehtud.

täna ootab mind veel jooks. tappev. kui ellu jään, siis jään eksameid ootama. :D

ja ühe hirmnunnu pildi paneks ka siia. nämmu!

masendus

vahest mõtlen, et miks mul üldse teda vaja on. kas ma olen tema jaoks vaid keegi, kelle käest midagi saada? miks ma olen pidevalt tema jaoks täielik ÕHK? miks ta minu tujutsemistest küll midagi välja ei loe? aga tegelikult ei ole seal erilist vahet. vähem kui kahe kuu pärast on kõik see läbi. ma ei pea enam tema peale mõtlema, tema nõmedaid jutte kuulama, kuidas tal on teistega nii hea kogu aeg, ma ei pea kuskilt lugema, et üks või teine on talle kallis jne. lõppude lõpuks saab minul ka villand. ja ausaltöeldes ei saa mina tema ka mingit kasu, ei lõbu, ei nalja, mitte midagi. nii et mul on juba täiesti ükskõik, kas ta suhtleb minuga või mitte. ta võiks edaspidiselt ainult näha, kuiväga keegi temast hoolida võib. kas keegi üldse hoolib? no igatahes kui ta nii edasi käitub, ei ole tal ka siis kedagi. nii et jah, teinekord võiks inimesed ikka silmad lahti teha. :)