"Ta on sinu jaoks nagu uimasti, Bella." Jacobi hääl oli endiselt leebe, selles polnud kriitika varjugi. "Ma näen, et sa ei suuda ilma temata elada. Aga mina oleksin olnud sinu jaoks tervislikum. Mitte uimasti - mina olnuks õhk, päike."
Mu suunurk kerkis mõtlikus naeratuses. "Tead, ma mõtlesingi sinust niimoodi. Et nagu päike. Minu isiklik päike. Sa hoidsid pilved minust kenasti eemal."
Ta ohkas. "Pilvedega tulen ma toime. Aga päikesevarjutuse vastu ma ei saa."