Teate, ma olen lõpmata vihane selle lehekülje peale praegu, sest hetk tagasi lõpetasin oma kirjutise, ning siis ... pop pop pop, kõik kustus :S Aga see selleks. Üritan seda taastada, nii palju, kui meeles on.
Täna oli üle aja üks suurepärane päev. Suurepärane mitte selles mõttes, et sai midagi head/huvitavat/põnevat/kasulikku tehtud, oh ei. Lihtsalt ... oli hea päev. Ei oskagi öelda, kas selle tegi heaks mu puhanud närvirakud, mille sünapsid omavahel enam aktsioonipotentsiaali edasi ei anna (jah, füsioloogiliselt täiesti vale lause, aga no mis vahet seal on), või inimesed, kes viimaste päevade jooksul lihtsalt nii head nii head on olnud, ei tea. Aga see selleks.
Räägiks siis veits oma päevast, milles midagi huvitavat iseenesest ei olnudki. Ärkasin kell 11. Oleks edasi maganud, aga ei lastud. Külm oli ka ja padi oli ka kuskile kadunud. Tegelikult ärkasin juba kell 8, kui ema äratuskell teises toas keskeltläbi 3 minutit järjest helises, kuid mingil moel õnnestus mul jälle kookonisse kerida ning uuesti magama jääda. Niisiis. Plaanis oli päev täis õppimist, aga arvake, kui palju ma sellega tegelesin. Nada, konkreetne nulllll. Mingi aeg tahtsin välja päikest võtma minna, aga nii, kui ma oma nina välja pistsin, läks päike pilve taha. Ja nii mitu korda. Ah, see selleks, eks ma siis ootan pilvituid päevi, kuid mind teades, leiab päike siis need olematud pilved ka üles.
Ahjaa. Kõndimas käisin ka. Tegin veits pikema tiiru kui tavaliselt, tuju oli selline. Väljusin kuskil kell 20 ja koju sadasin sisse umbes nii pool 11. Algul oli ilm täitsa hea. Tuult ei olnud ja päikest oli ka. Hiljem aga, leidsid mind üles pilved. Jah, tavaliselt oleksin ma ruttu koju kiirustanud, aga täna ma seda ei teinud. Ja siis, kui telefonist hakkas James Morrissoni "Please don't stop the rain", läks lahti vihmasadu. Ja teate, ma ei oska seda isegi seletada ... Aaaah, lihtsalt superluks. Kõndisin mööda maanteed, ühtki hinge ei liikunud, vihma sada, kuulasin muusikat ja naersin omaette. Ei, tegelikult seda vist naermiseks nimetada ei saa, pigem naeratasin. Kõlab veidralt, aga tegelikult see nii ei ole. Lihtsalt ... nii nii hea oli. Jah, parema meelega oleksin kellegiga koos kõndinud, kuid mis seal ikka, ma saan endaga ka hästi läbi :) Need viimased pool tundi mu jalutuskäigust olidki päeva parimad, kahtlemata.
Aga siinkohal ma ei raiskaksi rohkem teie aega. Suvi on juba ju sama hästi kui käes ja teil on parematki teha, kui toas istuda ja kellegi teise blogi lugeda :)
Ise hakkan ka õppima. Homseks vaja ära lõpetada, siiani on tehtud keskeltläbi pool (kolme päevaga ! ! !), nii et nähtavasti tuleb unetu öö. Aga see selleks, kuulangi Blue October'i "Hate me'd", mida nii arvuti, plaadi kui telefoniarvestuses olen kokku kuulanud nii umbes 75 korda ja olen omaette. Mõtlen, sest sellega olen tegelenud juba terve viimase kuu.
Teie aga, mu kallid. Nautige suve, tšillige, käige pidudel ning kui õhtuti vihma sajab, minge õue, sest ainult nii sisustate oma suve kõige paremini :)
Kallid olete, te teate seda ise ka.
