viimasel ajal on kõik kuidagi teisiti. peas keerlevad hoopis uut laadi mõtted, tegemised on hoopis teised, inimesed on uued. jah, sel kõigel pole väga vigagi, kuid MÕTTED on uued. neid ei saa kinni hoida, nad tulevad ise. mida kõike ma ei annaks, et neid lihtsalt peatada, aga ei, see pole kahjuks võimalik. nii ma siis istun, istun ja muudkui mõtlen. see ei tee head, kaugeltki mitte. see toob endaga kaasa üha uusi muresid ja pingeid, mis niigi pool mu hallidest ajurakkudest on ära õginud.
kaasa ei aita ka palavik, mis mul tänase päeva jooksul siginenud on. võtaks rohtu, aga lihtsalt ei viitsi püsti tõusta ja kapini kõndida. jah, kaua ma nii vastu ei pea, peaks ikka rohtu võtma, üleni kuum on olla (jah, ma tean, mida mõned selle lause peale võiks öelda :D).
see selleks. pea valutabki, peaks arvuti nurka viskama. eks näis, kas homme olen elus või mitte.

kõige raskem ongi elada teadmisega, et mitte keegi ei saa sind aidata ...