Viimasel ajal on kõik liigagi hästi sujunud. Kool sai lõpetatud üllatavalt heade tulemustega ning ülikooli sissesaamisega probleeme ei tekkinud. Imelik küll, kuidas mul nii hästi on läinud! hoolimata sellest olen ma kurb. Kurb just selle pärast, et kõik imehea tuleb jätta seljataha ja taas tuleb alustada nullist. Uus on elukoht, elukorraldus, uued on inimesed ja uus on ka kõik muu. Loomulikult ma kardan, kuid see kartus ei ole mitte halb, vaid vastupidi - hea. Juba paar viimast aastat olen meeleheitlikult oodanud aega, mil saan täiesti oma elu peale, kuid praegu tundub see kõik liigagi kiiresti tulevat. Muretsen just eelkõige sellepärast, et kas see kõik "uus" mul üle pea ei kasva. Hea on see, et ma ei alusta seda kõike päris nullist, vaid umbes sealt 1, 25 juurest. Nimelt on mulle vajadusel toeks sõbrad, kes samuti valisid sama linna, mis minagi - Tartu. Kui vähegi veab, käheb algus libedalt ning hiljem ei ole kõik enam nii raske.
Ahjaa, ärgem unustagem kartust uue kooli üle. Aina enam ja enam olen hakanud mõtlema, et valisin vale eriala. Pole küll päevagi tegelenud veel sellega, kuid kui uskuda teiste, targemate inimeste väiteid, näeb tulevane geenitehnoloog erakordelt palju vaeva. Aga nojah, eks seda vaeva ma siis ka pean nägema. Igatahes alla ma ei anna, kindlasti mitte. ;)