südasuvisel päeval kui päike on kütnud kuumaks mu punase sportauto istmed
ja ma kihutan muusikat kuulates sihitult mööda kiirteed
tahaksin teada kellele kätte maksta selle tühja ja mõttetu päeva eest - elu
eest üldse
elu eest mida ei viitsi tõsiselt võtta kuid mis ometi häirib ja ärritab
kuidagi meeli
et mõnikord sooviksin peksta rautatud saapaga kellegi näkku kes pole keegi
ja milleks peatuda märgates teeääres tütarlast - kollases kleidis - kes
tõstnud on käe
mu päike on niigi ere ja valus ja niigi on palav see päev
sest selge on see et vestlus mis areneb (kui ma ta võtnuks ka peale)
ei erine sellest mis tehtud ja räägitud aastaid on varem
ja naeruväärt loota on midagi enamat midagi kusagilt mindagi väljaspoole sind
ja päev millal ma suren on oodatud aga ta ei huvita mind
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar